Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...
Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.
Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!
Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
No comments:
Post a Comment