Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.