Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.
Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.
Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.
Whatta waste.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment