Julgus

Selline julgus, millega riskid peamiselt füüsilise haigetsaamisega, ükskõik, kas siis kõrgelt hüpates, ekstreemi sportides, kere peale saades, on kõigest hoolimata suhteliselt lihtsam kui julgus riskida haiget saada tunnete tasandil. Julgus ennast avada ja haavatavaks muuta, julgus oma tundeid välja näidata, riskides tõrjumisega, julgus avaldada erinevat arvamust, riskides vaidluse või tüliga või isegi sellega, et sa seetõttu vähem meeldid. Julgus tunnistada probleemi, sõnastada oma nõrkusi, jagada oma hirme ja kahtlusi ja olla "kõigest inimene". Selle asemel, et pea liiva alla pista ja teeselda rutiinset kulgemist.  

Oo, kuidas mulle meeldivad julged inimesed. Kuigi füüsiline julgus on samuti täiesti atraktiivne ja ses suhtes olen mina ka ainult naine, et julged ja uljad mehed ON tõepoolest äärmiselt sharmikad, siiski eelistaksin ma füüsilistes riskides pigem mõistlikku ettevaatust kui liigset entusiasmi. 

Aga emotsionaalne julgus on lihtsalt vastupandamatu, seda enam, et see on nii harukordne. See sisaldab nii seda, et julged välja öelda ilusaid asju, kartmata olla naeruväärne ja julged välja öelda asju, mis sulle ei meeldi, kartmata konflikti. 

Seega otsustan ma seda, kui julge mees on, mitte nähes, kuidas ta langevarjuhüpet teeb, vaid nähes, kuidas ta oma naisega suhtleb, sest, olgem ausad, esimene on viimase kõrval käkitegu.