Sunday, November 24, 2013

Sandman, Sandman

See Neil Gaimani Sandman siis, raamat, kus lood on lugudest nii kirjult ja kavalalt läbi lõimitud, et neist moodustub võrk, mis püüab kinni ainult neid, kes märkavad lugusid lugude sees, kellel on piisavalt hull kujutlusvõime, rikkumata lapselik muinasjutuisu ja kibestunud täiskasvanu salaigatsus millegi suurema järele.

Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.

Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.

"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."


Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...