Timbulimbu on käppadele kukkuvatest kassidest võrratult sümpaatsem tegelane. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen oma sisemise ilu = sisemise timbulimbu kuidagi üles leidnud. Selgus, et üks sõbralik suhe tuleb ära lõpetada, ja et see on pikas perspektiivis mõistlik - fain. Mats ja maaühendus ja jälle hopsti püsti.
Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.
Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.
Shallallaa.
Noh? :) No mida veel?
Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment