Mõnikord on lihtsalt sellised ajad elus, et pisikesi pabulaid lendab, nagu oleks tegemist universumi vandenõuga sinu vastu olla väikestes mõõtudes, pisiasjades, eriliselt vastik, ja vaadata, kuidas sinu õnnelik-olemise suur ja tugev selgroog kannab ära kõik need sajad ja sajad tillukesed ja vastikud pabulad enne kui nõtkuma hakkab.
Ja siis, kui mõned asjad, isegi mõned väga olulised asjad, on jälle meelest läinud ning põhjustanud tobedalt piinlikke situatsioone, siis tekib mingil hetkel vajadus veel juurde väänata, siis käid mööda neid tumedamaid nurgataguseid ja korjad üles unustatud kibedusi, et haavadele soola ja äädikat kallata. Näh sulle, ai, valus, paras, mõnus...
Oh, ma ju tean, et kõik on hästi, ja et praegu on lihtsalt kõigi nende väikeste-tühiste asjade keeristorm. Või siis mõne suure asja, mis on kulgenud omasoodu ja mis on lihtsalt objektiivne paratamatus.
Lõdvestu ja naudi, pole põhjust viriseda, kui sa tead, et tegelikult on kõik kuradima hästi. Pabulad on ainult pabulad, mis siis, et neid on aegajalt palju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment