Salakaval sisehääl

Ma mäletan neid kordi küll, kui kõik oli justkui imeilus, täiesti laitmatult kirglik, puhas ja karge, seikluslik, pöörane, sügav. Ja paraku, sellessamas roosapilvelises reaalsuses, mis muinasjutuprintsessid paneb "õhh!" tegema nagu tühjakslastavad õhukotid, olin mina hoopis täiesti poolkaine ja kaalutlev, ja mis peamine - üldse ilma selle sisemise õhh-hääleta. Olin justnagu külas, ühe jalaga ukse vahel, peas justnagu pilkena kumisemas U2: "I still haven't found what l am looking for…".

Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.

Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.

Aga..

Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.

Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.

Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.

Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda  - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.

Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.

Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.

Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud.  Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.

Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?

Keeruline.

Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.

Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.

Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.