Mul on iseendaga vedanud

Mul on tegelikult üldse elus meeletult vedanud.

Sitasti on ka läinud, nõus jah, päris lillepidu ei ole kõik ju olnud. Aga samas - oma konkurentsitult kõige suurema kaotuse elasin üle 13-aastasena, sellest väljatulek on mind nii kuratlikult karastanud…

I´ve been in depths of deepest hell
Where hopeless misery does dwell
So long that out at last of cave
All else is blooming fairytale.

Mul on vedanud, et ma sellest täiesti ise ja täiesti omal käel võiks öelda, et täiesti välja tulin. Kusagil 17-18aastasena olin ma tagasi jalgadel, ja mis veelgi ägedam, oluliselt elurõõmsamana, optimistlikumana ja enesekindlamana kui varem. Elu oli kuradi ilus ja nende ränkade aastate võiduna oli minus selge teadmine, et mind ei murra mitte miski. Haiget võib teha, aga minge pekki, ma saan sellest üle. Ja suudan taastada endise elurõõmu.

Nii ongi.

Mul on vedanud, et essentsis - ja kogemuste toel - on mu algalge lapsikult õnnelik. Jah, muidugi võin ma piinelda ja vinguda, vabalt, aga valdavalt teen ma seda teadlikult ja mõnuga.

Mul on vedanud, et ma oskan iseenesestmõistetavalt elu nautida. Pööraselt. Nautida.

Mul on vedanud, et ma julgen teha egoistlikke otsuseid, kui ma tean, et eneseohverdus ei ole põhjendatud muuga kui enese alahindamisega. Ma oskan hoolitseda selle eest, et mu enda tass oleks täis - sest siis on mul, mida teistega jagada.

Mul on vedanud, et ma oskan olla hingetult õnnelik selle üle, kui üks erakordselt lahe, hiilgavalt siniste silmadega ja uskumatult seksikas mees mind kaissu võtab. Täiuslik hetk. Või selle üle, et saan lastega juttu ajada. Või selle üle, kuidas tütre päikesesoojad juuksed lõhnavad. Või selle üle, millisena muru paljaste jalgade all tundub. Või merelõhna üle. Või oma sõprade üle. Küllamineku üle. Lemmikraamatu üle. Selle üle, et…

Ja mul on vedanud, et see tunne on minu jaoks minu tegelik olemus, mis tõuseb taas pinnale ka läbi kõige raskemate jamade. Ning kui just mingit tõsist muret ei ole - ja neid ju enamasti ei ole - siis on see tunne püsiv. Iga päev.

See kõlab veidralt, aga igal õhtul jään ma magama mõttega, et oh kui rahul ma oma eluga olen. Selline sügav, rahulolev, rõõmus, tasakaalus, lapsikult lihtne ja geniaalne tunne.

Mul on lihtsalt iseenesega rängalt vedanud.