Süütuse segane kontseptsioon

Kui üks noor Dorian võttis millalgi üllatuda, et kuidas ma küll saan kõige selle juures nii absurdselt süütu olla, siis tundus asjakohane talle eriti ebasüütu irve saatel näkku naerda ja kontekst, olgem ausad, töötas sel hetkel minu kasuks. Aga süütusel on tõesti sada varjundit, see on lihtsalt veider ja eriti piinlik on tunnistada, et tal oli ometigi üllatavalt õigus - nii nagu tema toona seda süütust silmas pidas. Jah, paljud kogemused on jäänud minust puutumata ja mitmes punktis olen paras Malle maalt: ei ole teinud seda, tõmmanud toda või joonud/söönud kolmandat, neljanda ja viienda kogemuspagasist rääkimata.

Aga samas ei tähenda see midagi. Jah, võibolla ma siis olen kuidagi loomupäraselt süütu /nagu üks mu tuttav, kes ulmelisest elubordellist siiras teaduslik huvi näol läbi jalutas, ilma, et ükski poripritse ta valgeid püksisääri oleks puudutanud/ või HOOPIS on asi selles,  et olen loomupäraselt nii ürgpaheline, et mul puudub igasugune vajadus sellele lihtsalt asja enese pärast mingite lisakogemustega vunki juurde keerata?

Nagu ma niigi ei vahiks kõike uut ja huvitavat uudishimust roheliselt põlevate silmadega. Aga sellest hoolimata on mul mõned konkreetsed lisatingimused, mis otsustavad, kas ma tahan seda uut ja huvitavat ise proovida või piisab sellest, kui ma saan kellegi teise kaudu teada, kuidas see käib. Lisatingimused on siis enamvähem järgnevad: see uus ja huvitav asi ei hävita märkimisväärselt tervist, ei tekita kiiret sõltuvust, ei tekita midagi selgelt halba kellelegi teisele ja ma ei jää vahele, kui ma seda oluliseks pean.

Mingid süütusega eeldatavalt seotud eelarvamused, hoiakud, hinnangud? Mina küll mitte! Ausalt ei huvita. Vahelejäämise küsimus on pigem sellepärast, et ma ei taha mingil tegevusel lasta ennast kuidagi defineerida või kinni siduda, tahan olla see, kes ise otsustab, kellele midagi teada anda ja kellele mitte. Niipalju seda sotsiaalset adapteerumist ikka on, et ma võimalusel eelistan inimestele, kes asjadest nagunii tuimalt mustvalgelt aru saavad, kaigast mitte kätte anda ja nii ma siis seetõttu, sotsiaalsest mugavusest ja lisaks ka mingist viisakusest nende vastu lipsan pigem poolsalaja rebaserajale kui oma erinevust neile silma sülitan. Aga elu on näidanud, et seda mustvalget üldiselt tunnustatud arusaamist heast ja halvast ma päriselt ei jaga. Still - live and let live. Ma lihtsalt ei pea oluliseks iga väiksema tavanormidest irdumise pärast lipuvarrast maasse lüüa, rinnale taguda ja hüüda, et siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - sellist sisemist absoluuti on minus ainult väga vähestel teemadel.

Kui on midagi, millel ma ennast vabatahtlikult defineerida lasen, siis see on uudishimu. Aga uudishimu ei käi tavaliselt mingite juurdunud tõekspidamiste kinnisilmse heakskiitmisega kokku lihtsalt. Ja kui ma ei võta seda tõekspidamist omaks alguses, minus puudub see hea-halb skaala, siis kuidas see, et ma aegajalt sellesama skaala järgi skandaalsekspeetavaid asju proovin, üldse süütusesse puutub (kui me eeldame, et see kvaliteet kuidagigi objektiivne on)? Seega, kuidas "kõik see", milles mind tolles naeruga pooleks vestluses süüdistati, saab üldse mind vähemsüütuks muuta?

Üldse see süütuse mõiste ongi kohutavalt keskaegne. Ma saan paremini aru, kui kasutataks sõnu nagu: kogenud/kogenematu või heasoovlik/pahatahtlik või tähelepanelik/mõtlematu või siis misiganes sõnu, mis viitavad inimese suhtele alkoholi, seksi, meelemürkide, kriminaaliga vms muu teemaga, mis nagu välistaks süütu olemise.

Aa, kohtulikus kontekstis on süütul (süüdioleku vastandina) täiesti mõte olemas aga mujal.. tundub veider.