Nii palju mõtteid ühest õhtust

See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.

Lihtsalt mingid mõtted:

- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.

- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.

- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.

Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.

Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.

See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).

Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.