Ei saa sitast lahti

Hoolimata kõigest elurõõmust ja konstruktiivsusest ja kärsitusest ja "tahan häid asju enda ja oma hõimu ellu" ei saa ma idioodi nõtrusega mõnest konkreetsest sitast lahti. Muidugi ma saan aru, et see on täiesti raisatud aeg ja, veelgi enam, ma ju täiega tean, et see konkreetne aines võib kellegi teise jaoks küll puhas kuld olla (no näiteks sitasitika jaoks), aga minu jaoks - kindlasti ei. Aga ei saa lollist harjumusest lahti, nagu kärna nokkimine. 

No mida ma raiskan oma aega, et mingeid totaalseid totrusi nokkida, kasvõi enesegi eest salaja, et no... ma... täna... natuke. Selle asemel, et teha midagi, mis mulle tõeliselt meeldib ja ka muuhulgas - hea on. Milleks nokkida midagi ja tuvastada, et - ikka võeh, iu. Pff. 

Maailmaparanduse esimese etapi (no see eneseparandamise etapp) ülesanne ongi siis nüüd mõttetust sitast lahti saada. (Mõttekas sitt on veel eraldi kategooria ja seda tuleb aegajalt käsitleda, aga see on hoopis teine lugu.)