Seda, et "mul on see privileeg olla lähedane just selliste inimestega", seda olen ma juba öelnud. Seda, et "oh, ma olen neile sisimas nii sügavalt tänulik, et ei oska öeldagi - ja ilmselt sellepärast ei ütlegi", seda olen ka.
Aga seda, et oo, kui...
... kui mu isa sõidab maalt linna, noh, "niisama", sest ta ei taha sellest suurt numbrit teha, kuid ma ju tegelikult saan aru, et sellepärast, et ta ei taha mu tütrele uute papude kinkimisega paari päeva oodata...
... kui tütar paneb need jalga ja, kuigi ta vanaisale vist "Aitäh!" ei märganudki öelda, on ta uute papude üle nii rõõmus, et ajab need jalga ja jookseb õue möllama ja kui isa vaatab seda läbi akna ja sellest talle täiesti piisab - nii tänuks kui sõidupõhjuseks...
... kui üks metsikute ja metsikult siniste silmadega mees ütleb madalal bassihäälel, et hmm, sõpradega väljas õllejoomise asemel ta tõesti tahaks pigem lihtsalt minuga koos kodus olla...
... kui teine, kelle välimuse kohta võib vaid öelda, et... absurdini viidud filigraansus kõige selle haldjalikuga, mida parimad raamatud räägivad... pakub mulle marutava meretuule käest kibuvitsapõõsasse varjudes tilliteed (fenkoliteed, fen-ko-li-teed, et mitte nüüd liiga valesti aru saadud saada...) ning on nii leebelt nii järjekindel selles, et võiksime toredaid asju koos teha...
... kui mu imeline laps vastab kohvikus vereproovi autasuks kõige ägedamate koogitükkide pakkumise peale, et ta koogisöömise asemel tahab hoopis niisama natuke minu kaisus olla...
... kui ma saan teise imelise lapse käest tatist nõretava beebimusi otse ninale (mis on tatist nõretamise jaoks täiesti adekvaatne koht...
... kui kõik need päikeselised ja merelised ja tuulised ja tulesed hetked kokku lugeda ning naerda samas natuke enda üle, et oh, kuivõrd mu tavalist säravakarvalist asendit veelgi enam õnnestavad segaselt ilusad, metsikud, intelligentsed, julged ja head ja minust kergemal või raskemal määral sisse võetud mehed /kui nüüd natuke üldistada, aga see käib naiste kohta ilmselt ka :) /...
... kui vana hea võitluskaaslane ja asjalik kirjastaja ütleb, et muuseas, see edetabeli esimene 20, kuhu kuulumine mind sügavalt rõõmustas, oli tähestiku järjekorras pandud, et puhtstatistiliselt. Võttes. Oli. Minu. Oma. Esimene... ja ma saan seda sõgedat rõõmu jagada lähedaste inimestega ilma selleta, et saaksin karistada rõõmu jagamise eest... (ei ole uhkustamine, ei ole, on rõõmu jagamine hoopis ja seekord lausa sõgeda rõõmu jagamine, sest läbi aegade esimene? nagu, päriselt? jaaaa, statistiliselt, jaaa, piiratud valimi piirides, jaaa... aga... noh... faktiliselt... ooo :) )
siis... tahaks ikkagi veel lisada, et aitäh, universum, tõeliselt hea töö!
PS: seda ma olen tegelikult ka juba öelnud. Nice.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment