No selline totaalse enesekindlusega maandatud kerge ülbusetoon, mänguline arrogants. Vahe intellekt tasakaalustatud tõeliselt laiade, tõeliselt lihastes õlgade ja ilusate silmadega. Mängulisus, võistluslikkus, aga leebe, hoidev võistluslikkus, see mäng, kus saab koerakutsikatena üksteist sakutada, silmad säramas, oskuslikult ja hoidvalt, samas mitte haiget tehes. See-eest kõike seda muud.
Sellist tunnet kogedes võib lihtsalt vaimset shampust juua ja ogarast rõõmust nurru lüüa: minul on midagi sellist! Kui hästi on.
Nagu ette sai ennustatudki - elu on jälle hea. See, kui korraks olid maasikad vahukoore peal puudu, ei ole tõesti veel päriselt maailmalõpp /traagiline nuuks/.
P*** see Singeri masin, nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem!
Monday, April 2, 2018
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment