Seisame koos paari sõbra ja mu kahe preili tütrega ning vaatame süvenevas suveöös vägevat ürituse avariitust uhke valgusmängu ja heliefektidega. Hoian ühel printsessil ümbert kinni ja ta patsutab mulle tunnustavalt käsivarrele: "Tead, emana oled sa päris normaalne."
"Mhmh, aga ma võin mõnikord ka salakaval tõbras olla!" itsitan ma vastu.
Printsess kehitab õlgu ja ütleb hetkekski biiti kaotamata: "Nojah, seda küll, aga sa meeldid mulle täpselt sellisena nagu sa oled."
Oo! Täielik eduelamus.
(Ja siis see ärev suveöine linnuseümbrus ja need veidrad haldjasilmad...)
Ja siis see järjekordne äratundmine, et mu plikad on sõgedalt arukad ja sõgedalt ilusad, ning lisaks sellele veel lihtsalt sõgedad - nagu mardused. Sest ma poleks eales uskunud, et kuulen kunagi oma 10-aastase käest lauset: "Ema, äkki sa müüksid mind mäekollide laagrisse orjaks, muidu võib mul igav hakata."
Kui siia juurde lisada, et mäekollid nägid nii hirmsad välja, et isegi mind tabas neid nähes sügav soov võssa peitu ronida ja endale igaksjuhuks natuke sammalt peale kraapida, siis jääb ainult kummardada ta meelekindluse ees.
Minu tütar!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment