See on üks põhjus, miks ma igasugu saatuseväntsutuste suhtes väga vintske olen ja kiiresti "happy-go-lucky-what-the-actual-fucky" meeleollu häbiväärse kergusega taaslülitun.
Mul on salajane aardekirst ja kui keski või miski mind tasakaalust välja saab, siis keerdun tagasi iseenda sisse, selleks, et oma sisemise kaheksajalana perversse sensuaalsusega oma salakoopa aardekirstu kõik mündid läbi kobada.
Ok, igakord ei peagi kohe kõiki läbi käperdama. Mõnikord ainult pealmine kiht. Mõnikord on aga eriline nauding kõik kombitsad kirstu põhja ajada ja solberdada kõikides mündikihtides.
Iga münt on mingi eriline kogemus, kellegi imelised sõnad mu suunas, kellegi kauni kordumatu puudutus, hinge toitev metsik seiklus, SEE ABSOLUUTNE HETK. Need on kuldaväärt kingitused, mida elu heldekäeliselt annab ja mida oleks narr ja pime tagasi lükata. Siiralt mõeldud komplimenti tagasi lükata? Imelist hetke mitte teadvustada? Mitte kuradi nautida kuradi nauditavat olemist kuradi täiuslikes hetkedes? Kuidas nii üldse saaks, eeldusel, et ei ole päris loll?
Milleks raisata. See on ju puhas kuld, vabal käel ja heal tahtel kingitud kuld. Ainult vastu võtta.
Kuld, mida salasaare salakoopasse koguda ja milles vajadusel kasvõi püherdada, kräunuda ja vongelda, kui on tunne, et peaks vaja olema.
Täna kaalusin aardekirstu lausa kolm münti. Selline päev.
No comments:
Post a Comment