Olen nii uhke, et

 julgesin näidata, et olin kunagi haavatav. 

Nojah, ma olin siis laps. Ja vaikisin ennast läbi raskuste, mille kätte paljud sõna otseses mõttes surevad. Indiaanipealiku, Ivanhoe, Robin Hoodi, Tatanka Yotanka vaimsete eeskujude toel vaikisin ennast uhke kivinäoga läbi kuradi kannatuste. Kõik need raamatute kangelased olid mu nähtamatu selgroog. Ja mu nähtamatu nõrkus. Sest kangelased ju kannatavad vaikides? Või oli see kummalise päritolu luudessesurutud õpetus: sina pead suutma, sest... noblesse oblige. Oblige, tõepoolest, igas seitsmes suunas, eksole, peale seda, kui see noblesse on juba 100 aastat kaotanud igasuguse tähenduse, ja alles on ainult oblige, seisuse uhkus ilma seisuseta, lihsalt uskumatu, kuradi üdini võimas ja halastamatu... uhkus. Ma olin ju ainult laps??

Võtsin lapsena kanda raskuseid, mis olid minust mõõtmatult suuremad. Jah, see muutis mind selleks hundiks, kes ma praegu rahulolevalt ja oma tugevusest täiel määral teadlikuna olen, aga...

Nobody knows the trouble l´ve seen... Mul on enesest lapsena kahju, kuigi keegi sellest suurt midagi ei tea..

Nojah, sest ma ei räägi sellest, sest see on pooleldi unustatud mu jälgedes, mahajäetud ussinahana eelmistest koorumistest. Alles praegu saan aru, kui palju jõudu see nõudis, ja kui kuradi õnnelik ma olen, et ma olen õnnelik - ja elus. 

Ivanhoe, Robin Hood, Istuv Sõnn ja mina. Me oleme ühte verd, me oleme samaväärsed. Laps-mina on täiskasvanud minu kangelane. 

See, et ma julgesin just äsja kümnete inimeste ees öelda, et hei, te sitapead tegite mulle ülekohut siis, kui ma olin kaitsetu -  see on midagi, mida ma ei ole varem julgenud, sest haigetsaamisest ju vaikitakse uhke rannarootslase meretuultest vormitud kivinäoga. 

Mina ja mu neetud "ole ükskõik, mis sa oled, aga ära ole alatuuline" ja "meie oleme paremad kui nemad, meie seisame uhkelt, vaikides, tugeva, targa ja võidukana läbi suurima sitatormi" raske pärandiga. 

Teisest küljest, jah, ma olen uhke selle üle, kui sitke olen ma ka nõrgana olnud. Ja uhke selle üle, et võin nüüd, tugevaks karastununa, lõpuks ka võõrastele näidata oma kunagist nõrkust. Samas, see on asi, mida ma veel ettevaatlikult õpin, sest miski mu sisimas kirjutab tulikirjana seinale:

ALAHINNAKE MIND... SEE SAAB OLEMA PÕRGULIKULT LÕBUS!

Ka see olen mina - ja vägagi autentselt. Ka see on üdini tõsi. Võidetud sõjad on muutnud mu suhteliselt võitmatuks. Võibolla siis see nõrkuse tunnistamine ongi järgmine tugevuse arenguaste... või midagi.