Mul oli nii kurb meel, et Jaak Johanson ära suri, et tänaste töökoosolekute vahel lihtsalt istusin hetkeks elutuppa diivanile, et natuke aega segamatult lahinal nutta.
Mitte, et ma teda päriselt tundnud oleks. Aga tema laulud seostuvad mul rõõmsate päikesepaisteliste muretute seiklemisehetkedega keskkooliajast alates.
Tema sõbralikud ja ehedad laulud, tema sõbralikud ja rõõmsad silmad, tema sõbralik ja muhe olek, kui ta mõnel korral Kloostri Aidas mulle naeratas, või lihtsalt jalgrattaga tänaval mööda sõitis, täiesti üdini isikupärane soeng rõõmsalt turris.
Rõõmus, muretu, arukas, loov, heatahtlikult riukalik ahjualune ja veidi metsikuvõitu haldjas ühekorraga. Ta ei olnud mu sõber, aga läbi ta muusika tundsin teda lähedaselt, tema olemasolu tegi maailma rõõmsamaks.
See, et teda enam ei ole, kurvastab. See kurbus on vaja läbi kurvastada, et oskaks jälle õnnelik olla selle üle, et ta olemas oli.
No comments:
Post a Comment