See pikk kaevikusõda on väsitav. Praegu on eriti raske periood, kus peab kodust ja poolest perest eemal elama. Ja jaaa, see on kestnud ainult neli nädalat, ja jaaa, see ajutine korter on ütlemata hubane ja luksuslik, ning vahelduseks väga palju vaikust ja rahu ja omaetteolemist oli vähemalt esimesel nädalal ka väga nauditav, aga.
Kurat, päevad läbi pojast ja mehest - ja oma kodust - eemal olla muutub aina enam kurnavaks. Mõned õuesmöllamised ja mõned jalutuskäigud ikkagi sellist pidevat hubast, armast, kaisusolevat sidet ei asenda. Nagu ta ütles, et püüab mitte mu peale mõelda, muidu on liiga raske. No täpselt. Jah, veel kõigest poolteist nädalat, aga mul. on. nii. siiber!!
See koosolemine on nii raskesti kirjeldatav, aga äärmiselt olemasolev väärtus. Nagu ühine arusaam, et kui ta koju tuleb, siis on eriti hea olla, lihtsalt sellepärast, et ta on nüüd kodus. Ja kui ei ole, siis on midagi olulist akuutselt puudu.
Nagu öeldud, mul on täiega siiber.
No comments:
Post a Comment