Thursday, August 5, 2021

On vedanud, et on nii hea

 Elu  on lihtsalt... mõnus. Kummaline tunne - ogaralt nauditavaid hetki on nii palju, et koguaeg on kergelt "high" olla. Näiteks, noh, vaatan aknast välja praegu ja juba see vaade sisaldab asju, mis teevad südamele pai. Totakas Buddha-naeratus venib näole. Ehh.... Odessa. 

Ja õhtut ootan ka, eks see natuke ärev on, aga väga heas mõttes ärev. 

Kurat, füüsiliselt ja vaimselt on lihtsalt jaburalt nauditav olla. Natuke muret teeb, et kui kogu aeg konstantselt on nii hea, siis kuidas eristuvad need hetked, mis nagu teoreetiliselt peaksid mingid tipphetked olema? Aga noh, kõigist probleemidest on see vist päris okei probleem, mille kallal pead murda (kui üldse).

Jah, vahepeal on väsimus ka, aga see väsimus on nagu... nauditavalt kurnatud olek peale head seksi, kurta pole küll midagi. 

Ja siis see reis Itaaliasse, kus õnnestus terve nädala logeleda imelises 600-aastases villas ja lihtsalt NAUTIDA. Õhku, vett, veini, seltskonda, üksiolemist, molutamist, head kohvi, ilu, põnevaid kihistusi ja vaateid. Oma eriti mõnusate plikade seltskonda. Panen mäluvaiaks siia selle terassi pildi, kus vaheldumisi head kohvi juues, raamatut lugedes ja aeg-ajalt teisel diivanil lösutava imetoreda inimesega mõtteid vahetades veetsin märkamatult terve päeva. No ja mõned oma lemmikvaated veel. 





















1 comment:

Anonymous said...

Nojah noh, mis sa siis arvasid ;)

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...