Mhmh, alati on see tunne, kui asjad ventikasse lendavad, et - kuni ma saan veel midagi teha, on veel lootust.
Nagu mu ema, kes lihtsalt muigab arsti üllatunud diagnoosi peale: "Ma ei saa aru, kuidas te peale kõike seda üldse elus olete."
Because she always fights, always. Kasvõi läbi kiviseina. Ma õpin parimatelt. Ja noh, see on sissekirjutatud kood ka, mitte niivõrd nähtud ja järgi õpitud. Mul on HEA olla, kui ma saan tegutseda. Hirm, hmm... mkmmm... peamiselt ümbritsevate oluliste inimeste pärast, aga endal läheb "battle mode" peale ja see lülitab hirmu välja.
No comments:
Post a Comment