Ka mul on neid aegu, kus vaim on vägev, aga liha nõder. Ma mõistusega ei saa arugi, et on pinge ja stress, mu teadvusel minale tundub kõik käsitletav, loogiline, lahendatav. Mu keha aga leiab, et kurat, aitab sulle küll, keerame hetkel säästureshiimi peale. Loll keha! tahaks mõistus öelda, aga ilmselt on selles küsimuses kehal õigus. Las ta siis olla, puhkame, kurat.
Arst ütles, et mu hädade algpõhjus on seal, et kehal on väga tugev stressitaluvus - jaksan 2 aastat järjest pidevalt kõrge stressiga toimida, kuni ühel hetkel füüsisele küllalt saab. Sunnitult puhkereshiimil, sest mõistus ei mõista puhkust võtta. Noh, regulaarselt. Iga päev, iga nädal, iga kuu. Teoreetiliselt olen kuulnud jah, ja aegajalt olen ju võtnud ka ja aegajalt ongi olnud neid puhkushetki...
Jajaaa, aga keda ma petan, liiga vähe ja liiga hilja. Kindlasti ebaregulaarselt. Kindlasti vähem, kui lahingud väärivad, sest peale ühte lahingut lendame me ju kohe järgmisesse, ilma vahepeal pidutsemata ja puhkamata. Nüüd saan siis teada, et olen ise ka surelik, suur üllatus küll. How the mighty have fallen... ;)
Mighty siis nüüd puhkab. Ja on, millel puhata, eks.
See väike rõõm, et kui varem on investeeritud lastesse, kodusse ja suvekodusse ning põhimõtselt kogu olemasoleva raha eest ehitatud, ehitatud, ehitatud, siis sel aastal suutsin nii küttesüsteemide kapitaalremondile lisaks kasvatada investeerimisiportfelli kuuekohaliseks ja jagada selle täpselt nii, nagu on kõige mugavam: kinnisvara, konkreetse firma aktsiad ja fondid. Nojah, korteri eest peab jah väikese sutsu veel laenu tagasi maksma, aga see ongi täpselt SEE suts, mis on üle minimaalse kuuekohalise arvu, nii et juriidiliselt on kõik enamvähem korrektne siiski.
Kas ma olen juba öelnud, et mulle meeldib raha? Mhmh. Ja veel rohkem meeldib mulle see, kui plan comes together.
Aga nüüd peab seda regulaarse puhkamise asja jälle õppima. Las lohe magab natuke oma kullahunniku peal... silmad lahti.
Sest: "It will never end. More, give me more, give me more..."
No comments:
Post a Comment