Friday, December 16, 2011

Arusaamad iseolemisest

on samal ajal ka arusaamatused.

Nii see ongi, iga kord, kui ma arvan end suutvat midagi minu enese jaoks piisavalt ühest paika panna, jookseb paralleelrajal ikkagi vastandmõte: aga teatud määral sisaldab seegi absoluut enda vastandit. (Minust saaks erakordselt halb kohtunik: "Aga teatud seisukohast ei saa väita, et see kuritegu oleks tingimata kuri tegu, kuna neid asjaolusid on võimalik tõlgendada ka teistmoodi...". On nii raske anda hinnanguid, kui pealtnäha halva põhjuseid inimlikult mõista suudad). AGA.

Samas, elus on asju, mille puhul minugi ürgvajadus mõista ja mõtestada muutub ebaoluliseks, nüansid taanduvad, selgus on veendunud, puhas ja absoluutne. Jabur on see, et kui ma varem olen pidanud just sedasama sissesundunud vajadust näha ja arvestada kõiki - ka vastandlikke - nüansse, osaks minu enese põhiolemusest, siis just nendel must-valgetel joondumishetketel tean ma väga selgelt, kes ma ise olen. (Ja siin ütleb paralleelrajamõte: aga võibolla ongi nii, et ka kõige halltoonidetolerantsem vajab aegajalt mustvalguse laksu selleks, et halltoonsust paremini tajuda ja mõtestada. Või _võibolla_ muutub absoluutne halltoonsus lõpuks ikkagi iseenda vastandiks, vastandudes mustvalgelt selgetoonsusele. Nii, ja jällegi jooksutas paralleelrada sellegi veendumuse absurdini, nagu ta seda alati tegema kipub. See õõnestab tohutult mu suutlikkust öelda midagi, mida ma isegi suudaks täielikuks tõeks pidada - samal ajal jooksevad mu peast läbi kiuslikud mõtted, mis öeldut pakuvad täiesti vastupidises valguses, pilkavad, ratsionaliseerivad, tühistavad... jah, kõik on suhteline, aga samas - mitte kõik!)

Nojah, heli ei ole maha keeratud, aga praegu võib paralleelrada kobiseda, mida tahab. Praegune iseenese leidmise selgus on võrreldav metallikontserdil saadud elamusega, kui seisad selles õiges kohas, kuhu kõik helid kokku jooksevad, ja lased sellel sümfooniliselt raevukal helikosel oma hingekanalid lahti uhtuda. On asju, mis on absoluutsed. On piire, mida ei ole lubatud ületada. Lahinguväljal näeme, raisk.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...