Vastutusest ja sellest, kuidas paralleelrada paljud asjad peffi keerab

Hakkasin mõtlema, et olen kuramuse pikka aega iseennast piinanud suuresti sellepärast, et võtan iseeneselegi märkamatult, justkui loomuliku ja enesestmõistetava liigutusena enda peale tohutu koguse vastutust. Laste, pere, lähedaste ja oluliste inimeste heaolu eest, sest nad on mulle tähtsad ja minu võimuses on ju neid hoida, kaitsta ja rõõmustada. Ja kuna minu jaoks on tähtis inimestest aru saada, püüan ma aru saada eelkõige neist, kõige lähedasematest - ja kui ma oletan, et olen enamvähem aru saanud, siis püüan ka arvesse võtta kõiki nende eelistusi, sümpaatiaid ja antipaatiaid, kiikse ja muidu eripärasid. Arvan, et minu vastutuseks on leida see õige asend ja seisund ajas ja ruumis, mis sobib kõigi nende teravate nurkade vahele. Ja tihtipeale, kuna mõned asjad ikka kohe mitte kuidagi kokku ei sobi, teen mööndusi just iseenese eelistuste arvelt. Selleks, et leida lahendust, mis teeb õnnelikuks teisi, noh, et kui nemad on õnnelikud, siis võiksin ju mina ka olla. Mis sest, et kohati on see hind üsna-üsna ränk. Esialgu tundub, et ei hullu, vean välja. Ainult, et see vastutus on nagu vasikas, mis õlgadele võetuna iga päev kilo või kümmekond juurde võtab ja varem või hiljem lihtsalt tuleb see hetk, kui ma seda vastutust enam välja ei kanna, rääkimata sellest, et seni, kuni ma püüan ja pungestan, ei jõua enese peale eriti mõeldagi. Sest, noh, mis siin mõelda, ma olen tugev nagu põhja nõid ja igikelts, mina saan ju hakkama.

(Esimese lapse needus: sa oled ju tubli, tark ja tugev, sa saad hakkama. hoolitse hoopis ise juba teiste laste eest...).

Ja tegelikult ei oleks seda üldse vaja, ütleks keegi, kes näeks pilti väljastpoolt. Ise, vasika all kookus ja elu eest pungestades ei saagi ma aru saama, et mitte keegi ei eelda minust seda, et ma ainuisikuliselt siin kogu maailma ära päästan - ja seda, eksole, omaenese songa hinnaga. Ega siis neid lähedasigi ei tee rõõmsamaks, kui ma nende õnneseisundit oletades teen seda oma õnne arvelt, olen väsinud, kurnatud ja elurõõmust tühi nagu.. noh, midagi, mis on väga tühi.

Tegelikult vasikas ei ole päris õige võrdlus, kohati on tegemist ehtsa zhonglööritööga - üritan kõiki palle, mida tundub - jällegi - loomulik ja iseenesestmõistetav võtta ENDA kohustuseks õhus hoida, noh, seal ka hoida. Veel kiiremini, veel osavamalt, 100 asja meeles hoida, 1000 asja arvesse võtta. Reaktsioon! Analüüs! Otsus! Järgmine pall!

Ja samal ajal õiendab paralleelrada, mis on ilmselgelt eesmärgiks võtnud mu zhonglöörivõimeid sajaga saboteerida, et kuidas kõik on suhteline, tõde on subjektiivne ja kes kurat mina üldse olen, et siin sügavasti analüüsin - või otsustan, olgu või hädavajadusel. Ja nii ongi tema vägagi veenva sabotaazhi saatel väga nõme midagi otsustada, sest ma ei saa kuigivõrd kindel olla, kui adekvaatsed on mu otsused - ja kas nad äkki kellelegi hoopis halba ei tee soovitud hea asemel? Keegi ütles, et kõige suurema jama keeran ma kokku just siis, kui ma talle kõige paremat tahan. Kohati nii ongi. EI OLE MINU ASI MAAILMA ENESE ÕLUL KANDA.

Paralleelraja kobin: "No aga kas siis, kui sa oledki juhuslikult pisut nutikam, kogenum, tugevam - no kasvõi näiteks lastestki, kas pole siis sinu sünnipärane kohustus hoolitseda teiste eest, kui sa seda oskad ja saad? Ja, olgem ausad, kas mitte just see, kui palju sinu privaatsest ja pühast ajast kuulub korraga nendele, ei ole mitte suures osas kogu selle maailmavalu põhiline salapõhjus, keda me siin petame, ennast või jah?"

Hah, ebaaus argument, loomulikult võtan ja kannan ma kõiki neid vastutusi, mis laste ees on. Teatud hetkel tuli ennast laste tekkimise tõttu ümber defineerida. Mis oli üsnagi valus iseenese muutmine ja kogu oma maailma, võimaluste - ja võimetegi - ümberhindamine. Teisest küljest annavad lapsed mingil hetkel selle mustvalge selguse, mida halltoonses maailmas ja pidevalt kostva paralleelraja skeptikukobina hädasti vaja on, et üldse toimida.

Jah, lapsed on absoluut, ja see on mu enda valik. Selles mõttes kena, et kõiges muus kaheldavas on üks väga lihtne ja väga selge asi. Ja mitte kuidagi ei saa mitte keegi kahelda, et kas see on vastutus, mida ikka on vaja enda selga ubida või mitte. Ühene vastus. Ei mingit kõhklust.

Aga üldiselt olen ma üsna tihti selle sisseharjunud vastutusevõtmise ohver. Väärikas on kaitsta, arvestada ja hoida, jah, aga... mitte siis, kui seda ei taheta - ja mitte enese arvelt.

Annaks jumal ainult mõistust õigel hetkel näha, mis on mis, ja kui pimedalt suureks mõni vasikas võib kasvada.