Imelised elamused

Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.

No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.

No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)

No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.