Kõik on suhteline

Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.

Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?

Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.

Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.