Elu irooniameel

on ikka eriliselt halb - või siis (viide paralleelrajale) ikka eriliselt kuradima hea. Ja tulenevalt selle subjektiivselt hinnatud suuna objektiivsest äärmuslikkusest tahaks Elu Insenerile vahetevahel lihtsalt lõuksi anda, excuse my French.

Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.

Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.

Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.

Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...

Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.

Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.

Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.

Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?

Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.

Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!