Hea oli istuda, vaadata ja kuulata ja tunda, kuidas miski sisimas naeratab. Naeratab, sest et hea on vaadata. Kuulata. Tunda. Vaikida, minugipärast.
Hea oli veini juua ja mitte juua oli ka hea.
Pitsat ei olnud tegelikult vajagi, sest mul oli hea olla ka ilma selleta. Kuigi pitsa oli vaieldamatult väga hea.
Hea oli jalutada, sest ilm oli mõnusalt, pehmelt talvine. Ja hoog oli sees. Ja jahe ööõhk aitas selgineda mingitel tühistel argusehetkedel ja mõtetutel ülemõtlemistel. Milleks elu keeruliseks mõelda, elu on keeruline isegi.
Kui sa lähed "lahingusse" ilma kilbita, siis see on su enda loomusund, otsus ja vastutus, ja võibolla mängid sa lihtsalt oma tugevuste - dexterity and fucking fast regeneration - peale välja. Ja laps sinus võib küll jalgu trampida ja oodata, et "vastane" puhtast rüütliõilsusest oma kilbi ka metsa viskaks, et seisu võrdsustada, aga see, kas ta tegelikult teeb seda või mitte, on jälle täiesti tema enda otsus. Ja võibolla see ei võrdsustakski seisu, sest inimesed on oma olemuselt ju nii neetult erinevad. Sinu jaoks on kilp lihtsalt takistus, tüütu tilbendis, mis sind tagasi hoiab, kellegi teise jaoks on see kõige tervemõistuslikum töövahend. Sellised jalutuskäigumõtted siis...
Aga muidu:
Hea oli. Hea on. Karjalooma minust küll ei saa, aga mõni seltskond on nauditavam kui teine.
No comments:
Post a Comment