Vastandite ühtsus ja võim ja lausa narrus

Veidi laps ja veidi narr, veidi-veidi pühak.
Jah, ka kuradeid on mus kolm või neli tuhat.
Mõnikord ka olles õrn rõvedusi räägin
Vahel on mul mõistusest justkui puudujäägid.
Sestap olen loodud nii veidrat narri moodu
Pühadusi püüeldes neid naeran ühtesoodu

/P. Beier


Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

/A. Alliksaar


Veider lugu lausa, et mõlemad mu lemmikluuletused räägivad peaaegu ühtsama asja. Ja on kuidagi äärmiselt loogiline, et see polegi kokkusattumus, üllatus tõesti.

Õrn ja rõve. Uje ja uljas. Pühak ja patune. Ja siis Narr, kes naerab ka selle üle, mida pühaks peab, samal ajal kui naer ise ongi sakrament. Rääkisime just arhetüüpidest ja tuleb tunnistada, et Narr jääb mulle koguaeg risti ja põiki ette ning ei üle ega ümber temast juba nii lihtsalt ei saa.

Vastandid. Ja siis nende vahel Narr. Nagu liim. Või eriti töllakatel hetkedel nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Minu tunnetuses ei ole selle narri naer ei kuri ega pilkav ega pilastav, vaid tundlik, hooliv, kohati isegi valus. Siin ma naeran, sest teisiti ma ei saa. Iseenda narrust niisama kui maailma oma. Üks suunurk üleval, teine all. Narr ja tema vastandid. Narr ja elu vastandid.

Mulle need Beieri ja Alliksaare narrid ikka hullult meeldivad :)