Ma tean küll

miks ma väga mitmes viimases postituses tantsin muudkui sellesama teema ümber, et kas õppida haiget saama või õppida mitte haiget saama. Kasutades siis kas kasside ja narride, D&D või misiganes muid märksõnu.

No see haigetsaamise/ enesekaitsmise teema on oluline, sest, uudishimulik elukas nagu ma olen, kipun ma aegajalt ikka kübeke tulisemasse või teravamasse seisu, kui mõistlikumad inimesed ettegi viitsivad kujutada.

Samas, iga suurem katsumus, ka see, millest me lõppkokkuvõttes välja tuleme, kipub meid muutma.

Ma tunnen, kuidas viimaste aastate läbielamised on mind muutnud arglikumaks, ettevaatlikumaks, suuremat kaitset soovivamaks, kui ma varem olin.

JA MA EI TAHA SELLISEKS MUUTUDA.

See muudatus on loogiline, enesekaitse automaatne reaktsioon, sest küllap nii mu vaim ja keha protestiksid käte ja jalgadega millegi sellise kunagi üldse uuesti läbielamise vastu. Jah, tõepoolest, ma eelistaksin seda vältida.

Aga ma ei taha ära anda oma muretust, oma turvistamata uudishimu, oma paljaid päevitunud õlgu meretuule käes.

Niisiis ma lihtsalt märkan, kuidas üks osa minust muutub, et ennast, seda saavutatud hingerahu ja tasakaalu, säilitada. Ja teine osa, niipea, kui märkab, et ma käitun teisiti kui varem, üritab seda muutust elu eest pidurdada, saboteerida, tühistada - kah selleks, et ennast säilitada. Seda autentset, endist ennast.

Kurat, ma panen praegu oma kaardid selle pöörase tegelase peale, kes kõige _kiuste_ ei lase ennast ära kibestada ja elu eest kesta sisse peitu pugeda. Turvaline ja rahulik on mul peale surma ka täie raha eest, ma arvan.

Nagu Porthos kunagi ütles: "Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen!" ja mina kavatsen kah võidelda.  Vastasel juhul oleks rõõm sellest, et ma oma sügavast mustast august välja sain, lihtsalt pealiskaudne ja ennatlik, sest kui ma selle pärast nii palju muutun, süngemaks, umbusklikumaks, turvistatumaks, siis ei ole see mingi võit, vaid puhtselge kaotus. Sest siis on see sügav must auk mul hinges koguaeg kaasas.

Ma ei kavatsegi õppida mitte haiget saama, ma kavatsen elada täiel määral ja aegajalt haiget saada kui vaja. Kui ratsutad, ei tohi kukkumist kartma hakata; kui trennid mõõgavõitlust, ei tohi mõõka karta, mis siis, kui mõned valusamad hoobid pihta saad. Kui elad, kurat võtaks, ei tohi sellepärast elamata jätta, et aegajalt valus on.

Armid jäävad jah, teadmine ja tarkus jääb, aga isegi vigastatud käsi-jalgu on võimalik uuesti toimima treenida, kui ainult tahtmist on.

Tegelikult olen ma päris rahul, et ma märkasin, kuidas mu ennastsäilitav osa vargsi ja salakavalalt üritab mind muuta ja ma kavatsen ta vahele võtta ning vastust pärida. Mis õigusega arvab ta, et ta võib mu hullu loomuse nii igavaks ära käkkida?