Ilus asi

Kurja, ma just vaatasin eile ühe äärmiselt sümpaatsele inimesele otsa ja avastasin muuhulgas hajameelselt, et tal on sügavad kortsud silmade ümber ja see tundus korraga tõesti ilusana.  See ei ole mingi halemeelne "ei ole kandiline" või "vana, paks, aga ikka ilus" reaalsuse väänamine, vaid lihtsalt teistmoodi tunnetus. Mitte esmakordne, ka varem on vanaduse märgid tundunud ilusana, aga see oli kuidagi... selgemalt teadvustatud.

Ja ma ei väida hetkekski, et ilusad noored mehed mulle kuidagi vähem meeldiksid kui varem!

Aga.

Ma tõesti ei ole oma vanuse pärast just ülearu põdenud, pigem suhelnud ikka nendega, kellega on, millest rääkida, kellega on huvitav ja mitmekülgne, ja vanus, olgu see siis 55 või 19, ei ole olnud üldse oluline. Aga samas ei saa väita, et seda teemat üldse lauas ei oleks. Eks ta aegajalt kuklas ikka tiksub, no näiteks, et "teoorias ka ei ole selle tüübiga mõtet sebida, sest me oleme puhttehniliselt niivõrd erinevates eluetappides, et see lihtsalt ei sünkaks pikemas perspektiivis".

Aga et kas ma põen sellepärast?

Kui ma mõtlen, et mul on olnud 13 aastat hullut ilusat lapsepõlve, 3 aastat väga kifti keskkooliaega, 10 aastat totaalselt metsikut vabadust, kus ma tegin ikka enamvähem kõike, mis pähe tuli, pikki aastaid ilusaid ja pikki suhteid, 35 aastat olen tundnud oma parimat sõpra, pea 20 - 10 aastat olen suhelnud friends-who-are-almost-family laheda seltskonnaga, 6 ja 4 aastat olen nautinud koosolemist oma jõnglastega, 8 aastat olen töötanud ühes väga lahedas ettevõttes, mis on servast servani mu nähtavaid ja nähtamatuid käejälgi täis, 10 aastat olen õpetanud - ja neist 3 aastat olen õpetanud ülikoolis, 4 aastat olen aktiivselt kirjutanud, kokku umbes aasta ringi reisinud, 38 aastat olen saanud kõik suved veeta ürgselt ilusas ja päris oma talukohas mere ääres...

Ja selle kullahunniku sees on veel aastaid ja aastaid häid, olulisi, ilusaid ja erilisi suhteid ja kogemusi.

See aeg on üks ütlemata väärtuslik kapital. Varandus.

Mida täpselt ma peaks põdema?