Mõnes öös

Kosmosekartus. See hirm, et sina oled nii väike ja maailm, kogu elu, kogu universum ja minupärast kasvõi ektoplasma, on nii absurdselt suur, et sa ei ole kõigis oma imelisis läbielamises isegi mitte välgatus pimeduses, vaid midagi niivõrd võrratult kübemelisemat, et kõige mõistusepärasem oleks  sellele igikülmale ja pimedusele vaikselt alistuda ja puhtalt selle suurusevahe totaalsuse tõttu lihtsalt inertsist oma mõttetu eksistents kuidagi lõpuni väriseda, hoolimata, et kus või kuidas, või et mis üldse selle värina käigus juhtub.

Aga ei, paljas mõte maailma üüratusest leiab minus täiesti loogiliselt vastupidise lahenduse, väljakutse, vastuhaku - sest et kaotada ei ole ju midagi. Kas ma muutun sellest veel väiksemaks, kui ma oma kosmosekartusele ülbelt vastu vahin? Ja isegi kui ma muutuksin, kui ma muutuksin sellest kasvõi miljard korda väiksemaks, on ka see niivõrd kübemeline muutus meie niigi mõistusevastases vahes, et see ei muudaks mitte kui midagi. Nii, et mis on mul kaotada?

Seega. Olengi selline jultunult õnnelik kübe, kes on täiesti veendunud, et kogu see MINU kogutud varandus, kõik need kogemused, kõik need rasked või ilusad hetked, on kuidagi vaieldamatult jääv väärtus. Minu enese miniuniversumis kindlasti, ja võibolla oleks mõistlik selle pisikese koduse võiduga ka piirduda, aga kuna ma paratamatult alatihti teadvustan seda piiritut pimedust, mis mu turvalisi kodupiire ümbritseb, siis ei suuda ma seda mastaapi kuidagi välja lülitada. See, miks ma õnnelik olles lihtsalt sellega ei piirdugi, vaid tingimata tahan sellele õnnele juurde ka universaalset mõõdet, nojah, see on muidugi hoopis teine küsimus.

Aga jah, ma tõesti vahingi oma hirmu ületades sellesse kosmosesügavikku ja ma tahan näha, et need hetked, kui ma puudutan magava lapse otsaesist, joon tassi kõige paremat kohvi (see on see, mida kodus saab), naudin päikeselaigu soojust ja sära, olen _selle_ mehe kuumade sõrmede all hetkeks maailma kõige ilusam naine, kui mul on aega ja vaikust ja hea raamat, kui ma olen koos inimestega, kes mu hinge puudutavad, no ma tahan näha, et need hetked EI muudaks kogu hiiglasuurt maailma kuidagi rõõmsamaks ja paremaks igavesest ajast igavesti.

Ma võin küll väike olla, aga see-eest olen ma pööraselt ja väga tahtekindlalt nii õnnelik, et see valgus liigub edasi ka siis, kui küünal on ammu kustunud. Ei ole mõtet vastu vaielda, sest ma olen nii otsustanud.

I dare you, sa ennasttäis kosmoselahmakas.