Nagu öeldud...

gripp, bronhiit ja kopsupõletik - suveks saledaks põhjamaade moodi.

Haige olla on väga niru kahel viisil. Esimene viis: kõik kondid undavad valutada nagu umbluud, samuti oled sa oma lihastest teadlik umbes samal põhjusel. Ja see, et nad järelikult olemas on, ei lohuta sind kuigi oluliselt. Valutavad, nurjatud! Lisaks on olla ebamääraselt uimane ja hõre. Niisiis viibid mingis õõvastavas magamise ja vaevu teadvuselolemise vahepealses alas ja võtad imelikke asendeid, sest äkki sellises poosis ei valuta kogu karkass nii tüütult.

Teine viis: antibiootikumid löövad sisse, hurjuhh! Nüüd on kehas juba natuke särtsu sees, säristad selle pealt kuni köögini ja avastad, et see pikk vahemaa võttis ikka väga võhmale. Lõõtsutad ja värised natuke, aga siis hakkab IGAV ja tahaks midagi teha, mitte niisama passida, ja siis oled nii julge, et läbid distantsi elutoa diivanini. Ja värised siis omakorda seal natuke. Vaim on juba vägev, aga liha on nõder. Igavus võtab silmanägemist, aga midagi eriti teha ei saa, sest ka silmad on kübeke valusad ja isegi lugemine ähvardab sedasama silmanägemist võtta.

Ühesõnaga. No oli seda nüüd siis vaja.

Mõned inimesed on haiged kuidagi sulnilt, suurte pehmete valgete sallide ja kauniste käsitöösokkidega, joovad kuuma meega teed ja jätavad mulje, nagu oleks haige olla kuidagi tore. Ma ei suuda aru saada, kuidas nad seda oskavad.

Minu jaoks on haige olla kas erakordselt nigel või siis erakordselt igav. Ja kumbagi ei oska ma hästi.