Elu, va nurjatu, ei kingi õhtul sulle spontaanset lilli ja ei alusta su hommikut jalamassaazhi ja värskelt pressitud apelsinimahlaga (ja ma ütlen apelsinimahlaga just seetõttu, et mul pole vähimatki põhjust kurta sellepärast, et ma ei saaks hommikuti voodisse tassi head kohvi - ja... ja... sellest, et ma seda apelsinimahlale eelistan, ma üldse ei räägigi, sest see pole üldse point).
Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, elu ei loobi roosiõielehti su voodile ja ei vea sind välja seiklema ja IZZAND küll, kui kohutavalt ebaõiglane see on, ja, mis kõige tähtsam, mehed on sead.
Nojah, seda nad muidugi on, aga kui kõik kokku võtta, on siga päris nunnu loom.
Ja miski ei takista sind... ise...
Jah - millal ma ise õhtul spontaanselt lilli kinkisin või hommikul kellelegi jalamassaazhi tegin või õielehti voodile loopisin? Miks elu peaks seda minu eest tegema? Miks peaksid mehed alati tegema kõiki neid ilusaid spontaanseid zheste, kui, olgem siin nüüd ausad, naised on palju spontaansemad. Ja asi see peotäis õielehti voodile visata ei ole... (ja kui ma pärast meest nii kaugele ei saa, et ta need tänulikult ise ära koristab, siis selles olen ma ikka sügavalt ise süüdi...)
Aaa... õigus jah, selleks, et seda tehtaks mulle, mitte, et mina teistele? Ja kui me kõik niiviisi mõtleme, igaüks ootab, et teine teeks, siis kuhu me TÄPSELT välja jõuame? Kas see on mingi spontaansus, kui keegi peab koguaeg kramplikult arvet, et kes kui palju kelle selga sügas ja kelle kord nüüd on?
Teen ja tahan. Ise ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment