Valikute taga

Mõnikord lihtsalt kahte üksteist välistavat asja korraga valida ei saa. Kordamööda ehk jah, aga mitte sellelsamal ajahetkel, sellisena nagu sa siis praegu oled. Valides ühe head ja vead jääd sa paratamatult ilma teise vigadest ja, mis paraku palju hullem, headest külgedest.

Ei ole mu kätes seda rammu (vabandust ropu anekdoodi parafraseeringu pärast), et kohatist kahetsust alla suruda. Ei ole minus selleks piisavalt ei vaimupimedust, fatalismi või puhast pohhuismi (vabandust ugride rabavalt keeleteadmatu arusaama tõttu, et selles sõnas midagi roppu ei ole ja et see klassifitseerub suhteliselt steriilseks nimisõnaks). Need aitaks ehk, et mitte kahetseda.

Äh, muidugi ise valisin. Of coors. Mismoodi see nüüd tähendab, et mul ei võiks vähemalgi määral kahju olla neist headest asjadest, mis mul seetõttu olemata jäävad. Jah, muidugi, argumenteerigem, et kahte korraga ei saa ja näe, kui palju halba jäi ka olemata, jaaadijaadijalla. Nagu ma ei teaks. Aga mismoodi lohutab see last minus, kes tahab kommi ja jäätist ja shokolaadi ja seda kõike korraga??

Einojah, üldiselt on kõik hästi. Ja üldiselt tean ma kindla peale, et eks ma oleks ikka selline, nagu olen ja eks ma suure tõenäosusega valiksin ikka seda, mida olen valinud, kogu selle rahutuse ja hingeängi, kahtluste ja hootise üksinduse hinnaga.

Lihtsalt möödudes ja märgates tekib paratamatult see mõte, et näe... mis oleks võinud... mismoodi see võiks küll tunduda - võibolla ma ei saagi teada. Sest...

ma tegin teised valikud.

Mille juurde ma muidugi jään.

See ei tähenda...

Ega see, et sul on hea kujutlusvõime ja nii suur uudishimu elu vastu, et ilmselt ühest elueast ei piisaks, et kõiki neid valikuid päriselt ka kogeda, ega see ei tähenda seda, et sa ei tea, mida sa tahad, isegi kui oled naine.