Rääkimisesuutmatus

Inimesed on nii erinevad. Minu jaoks on kõik probleemid, isegi väga isiklikud ja haigettegevad, lõppkokkuvõtteks taandatavad inimlikkusele: tahtis head, aga välja tuli, nagu ikka. Vahetevahel võib igaüks, isegi mina (kuigi seda muidugi ON raske uskuda) käituda nagu tropp. Aga see seisund ei ole oma inimlikkuse tõttu sugugi absoluutne, kokkuvõttes on seda võimalik mõista ja kui juba mõista, on väga raske hukka mõista. Aga see mõistmine ei tule täiesti iseenesest. Mina oskan selleni saada kas läbi väga pika mediteerimise või siis, mis palju lihtsam, läbi avatuse ja arutelu. Kui läks pekki, tuleb nii öeldagi; vabandada, kui asi väärt on; naerda, kui vaja; kiruda, kui tundub asjakohane; vihastada; vajadusel isegi hambaid kiristada ja rusikat viibutada. Aga lõppkokkuvõttes ennast sellest jamast läbi VÄLJENDADA. Ja kuulata teist asjaosalist, kes ennast of coors samamoodi voolavalt ja värvikalt väljendab nagu sa isegi.

Aga kui ei väljenda? Kui kohe üldse ei väljenda? Kui on põhimõtteliselt enamvähem rääkimisesuutmatu?

Kui palju kohustab kogemus ja mingi tillukene nõidsus sellist sõnatust tõlgendama? Kustmaalt on kompromissi tegemine juba iseenese salgamine? Kui palju on üldse põhjendatud salata iseenda verbaalsust ja lahendust: "räägime asjad rahulikult läbi nagu suhteliselt täiskasvanud inimesed ja arutame"?

Ja kustmaalt on suhtumine: "ah, okei, minge metsa, miks MINA pean alati rääkima - kui ei taha, pole vajagi" juba iseenesest lapsik? Sest see, kui puhtalt tüdimusest, et miks mina alati pean, langeda samale tasandile, vaikida ja ohkida ja teha nägu, et kõik on hästi, või vähemalt jamadest mitte rääkida, siis kuhu see täpselt viib?

Tegelikult ma ei tea seda ju - minusuguste maailmas viib see ühte kohta, aga teiste inimeste puhul võib lõpptulemuseks olla miski hoopis muu. Kellegi teise kogemuste kaleidoskoobis jooksevad needsamad värvid iseenesestmõistetavalt hoopis teistsuguseks mustriks kokku.

Võibolla on krooniline rääkimatus ja pinnapealne distantsiga tekstivahetus just see õige lahendus? Et elu ju näiliselt toimub. Ja nii ongi hea. Ja et kui ei räägi, siis polegi olemas?

Pekk, ma ei saa niiviisi isegi autoga sõita ju, kui pea liiva all on?!

Aga see kehtib ainult minu kohta.

Oh heldus, kui vähe ma tegelikult tean ja kui kinni inimesed iseenese tõlgendustes on.