Minapilte

See on siin üsna minakeskne blogi, kui juhuslikud lugejad seda mingist heausksusest ajendatuna veel ei kahtlusta. Kuna see paik on küllaltki anonüümne ja siiakirjutamine eelkõige sisekaemusliku eesmärgiga,  siis nii see tõesti on. Niisiis, olles paratamatute nähtuste olemasolu õigustanud, saan ma nüüd selle enesekesksusega jätkata.

(Oh issand, kuidas hea kasvatus võib elu keeruliseks ajada..)

Üks hea sõber ütles nii ilusti, et kui tal oleks keset lagedat kõnnumaad vaja lohega võidelda, siis oleks mina esimene, kelle ta appi kutsuks, aga kui on tarvis neid meeste ja naiste vahelisi asju ajada, siis on ta lihtsalt liiga mugav, et minusuguse nõiaga jantida, et siis võtab ta küll midagi lihtsamat ette. Veidi hiljem kurtis sama härrasmees aga, et oma (lihtsama ja mugavama) naisega tunneb ta ennast mõnikord üksikuna ja karja juhtimise koorem on raske vedada. Nojah...

Ühest küljest on mul lohejahi kutse üle siiralt ütlemata hea meel, sest tõesti, kui asjad nii ärevaks lähevad, siis ei jää ma kindlasti kutsikatega koopasse halisema; loomus surub mindki sinna esiridadesse, või siis vähemalt isand esivõitlejale püsse laadima ja ta seljatagust turvama. Ja karja haldamist ei jäta ma ka abitu pehmekesena vaid ühe vedada, sest see on natuke liiga raske koorem. Mina käin ka jahil ja aitan mammutit murda; vajadusel rajan, loon ja ehitan, kui mitte samamoodi, siis kindlasti samaväärselt.

Aga mispärast peaks see kõik kohe tähendama meeletut võimuvõitlust mehe ja naise vahel, ja et minuga on "keerulisem"? See on üpriski stereotüüpne lähenemine.

Mul ei ole mingeid feministlikke kinnismõtteid ja kui mees suundub rasket füüsilist tööd nõudvat remonti tegema, siis suundun mina sama enesestmõistetavalt kööki talle süüa tegema. Aga. Kui tegemist peaks olema mingi sellise ehitustööga, kus ma saan kaasa lüüa, siis vehin ma haamri, pintsi või labidaga sealsamas mehe kõrval, kui vaja. Ja kui perehalduses on probleeme, siis ei pea mees neid üksi lahendama, vaid tal on tugev partner, kes aitab kaasa mõelda ja välja vedada.

Mul on kuidagi väga raske mõista, miks just see ei ole mehe jaoks lihtsam ja mõnusam variant. Naine, kes saab hakkama kõigi nende traditsiooniliste kohustustega, kuid kes lisaks sellele suudab kõike muud ka - kui vaja. See on ainult pealiskaudsel vaatlusel nii, et kui naine suudab täita ka neid klassikalisi mehe rollikohustusi, et siis ta elu eest tahabki täita ainult neid ja kõik. Naah... Tegelikus elus on asjad palju paindlikumad ja üksus on tugevam, kui liikmed suudavad vajadusel üksteist toetada, asendada ja täiendada. Ja mees ei pea ju alati olema isake ja kodubojaar, et lihtsam oleks. Võrdse partneriga koos, tugeva tandemina, on ju ometigi tegelikult oluliselt lihtsam. Öelge nüüd palun üks mõistusega mees, kes ütleks, et see variant, kus kõik kukub kokku, kui tema jalalt langeb, on LIHTSAM kui variant, kus keegi teine tõuseb sel juhul üles ja hoiab kõiki neid mõõku ja atrasid, kuni mees toibub ja uuesti üles saab. Minu pisikesse pähe mahub väga kindlalt ainult üks võimalus: see variant, kus ka see suurem ja tugevam saab endale nõrkusehetki lubada, ilma et kohe katastroof järgneks, on ju ometigi inimlikult lihtsam. Isegi mees ei ole masin, vaid suure tõenäosusega - siiski inimene.

Lihtsam on see jah tõesti aga ühel väikesel tingimusel - kui mehel endal on piisavalt kõrge enesehinnang, et ta suudab enda kõrval võrdselt võimekat partnerit taluda. Siinkohal oli mu heal sõbral õigus - siinkohal olen ma tõesti väljakutse. Madala enesehinnanguga (või lolli või lihtsameelset) meest ma tõesti ei suuda tüüri juurde lubada. Ja sellistel meestel on nende "lihtsamate" naistega tõesti kergem ennast suure juhina tunda. Aga neid eeldusi ei tule iga päev uuesti tõestada, sest mingist hetkest on suutmised vastastikku selged - ja sealt edasi tuleb pigem teineteise toetamine ja täiendamine, mitte rebimine, et kellel on suurem.

Niisiis, eeldusel, et teatud mõistlikud nõuded on täidetud, olen ma tegelikult palju pehmom, kui enamus arvab. Salauudis on see, et targa ja tugeva partneri kõrval olen ma äärmiselt rahulolevalt täiesti leebe, lahke, malbe ja - ülla-ülla - ei ole üldse tähtis, et minu tahtmine peale jääks. Päriselt ka. Lihtsalt... mees peab piisavalt enesekindel, tugev ja tark olema.

Aga kui juba see on väljakutse, mitte eeldus, siis mis lohejahist me üldse räägime? Koopast rääkimata. Jobudega ma jahile ei lähe. Kui tegemist on päris mehega, on kõik palju lihtsam ja kõik see "raske ja keeruline ja väljakutse" hajub suhteliselt olematuks.

Oh, ma olen nii mõistev, pehme ja tolerantne tugevate, tarkade ja enesekindlate inimestega :)