Otsus õnnelik olla

Öeldakse, et õnnelik olemine on otsus. Kui sa parajasti oled õnnelik, on sellega tõesti lihtne nõustuda - nipsti, ja valmis. See pole ju raske? Ja nii tore on olla, shallallaa... Kui sa aga parajasti oled õnnetu, ja keegi sulle sellist juttu räägib, siis tundub heatahtlik soovitaja eluvõõra idioodina, kelle lapsik lalin lihtsalt närvidele käib. Mismõttes, et lihtsalt otsustad ja oledki õnnelik?! Naeruväärselt naiivne lora.

Kusjuures mõlemat pidi nii ongi. Õnnelik olemise otsustamine on nagu suure-suure palli veeretamine. Et nojah, otsustad ära ja lükkad liikuma ja küll ta läheb.

Lähebki. Ja kui sa veeretad teda mäenõlva pidi allapoole, on see otsustamine/veeretamine imeliselt lihtne. Aga katsu seda otsust/palli veeretada ülesmäge. Isegi kui sa kuulad seda lihtsameelset soovitajat ja võtad ennast veelkord kokku ja proovid ennast vastumäge õnnelikuks "otsustada"... Been there, tried that. Ei tööta. Vastumäge ei voola ega veere, otsusta, palju tahad.See mitte ainult ei tööta, vaid see tekitab ka ebaviisakaid soove, kuhu see hiiglasuur pall pista.

Mul on mõned paralleelsed kogemused, kus mingi tohutult raske tegevus (minu jaoks on ületamatult raske ronida mingisse distsipliini (3x nädalas trenni) ja sellest kaua ja järjekindlalt kinni pidada) osutub uskumatult lihtsaks, nii et mingist "eneseületamisest" ei ole juttugi. Kõik kiidavad, mina kehitan sisimas õlgu, sest ma tean, et see pall veeres korraga ise, ma ei teinud eriti midagi. Ja mõnel teisel korral on täpselt samaväärse teo kordamine võrratult raske või isegi võrratult võimatu, ma lagunen koost lahti, vajun süldiks ära, õhk saab otsa, mägi keerab otse püstloodi, see on lihtsalt VÕIMATU.

Õnnelik olemine on otsus jah, aga selleks, et see toimiks ja tööle hakkaks, peaks maapind olema vähemalt lauge - või pisutki allapoole kaldus. Vastasel juhul on selle palli edasisundimine ränk, rõve ja higine töö. Ja niipea, kui sa punnitamise hetkeks järele jätad, jääb pall seisma või veereb tagasi alla, ja sina jääd, käed jõuetult rippu ja masendusepisar silmanurgas, talle järele vahtima.

Aga jah, võibolla on siiski ka see otsus, et sa astud selle sammu. Ja siis järgmise. Ja siis järgmise, kuigi kõik on nii neetult mõttetu - kuni ühel hetkel jõuad omadega mäe tippu ja saad selle kuradi palli ükskord mäest alla veeretada.

Või siis võibolla jõuab selleni ka nii, et sa lihtsalt seisad ja pead vastu selle suurema sitasaju, kannatad välja, elad üle - ja korraga, ühel päeval, ühel hommikul, ühel hetkel ongi täpselt käes see õige aeg, kui see pirakas pall ühest pisikesest nipsust veerema läheb ja kõik on nii lihtne. Justnagu oleks see mäekallak ise sinuni jõudnud. Ja ei peagi ise suruma ja pressima ja rassima, lihtsalt - seisad ja ootad ära, küll see mägi - ja mäetipp - ükskord sinu juurde tuleb.

Kust mina tean, kumb mõistlikum valik on, ega ma mingi tark ei ole :)

Ma olen lihtsalt parajasti tobedalt õnnelik ja tõden, et kui maapind on õigele poole kaldus, on see ikka nii uskumatult lihtne võrreldes selle kunagise väga viljatu tahtejõuponnistusega... Oh, ajad :)