See saavutamise asi on kuidagi tore, aga seda on kõvasti vaja õppida. Ma alles viimasel ajal tegelen tõsisemalt suurte ja raskete asjade saavutamisega. Noh, nagu 7 kilomeetri ärajooksmine. Isegi siis, kui võhm saab vahepeal otsa. Jalutad vahepeal ja jooksed edasi, mängid selle 7000 meetrit oma peas portsudeks, tsükliteks, projekti osadeks, mis tuleb ühel või teisel viisil läbida nõutud tempos. Kuni saadki jagu, teed ära, tulebki välja. Huh.
Magistritöö - tohutu pikk protsess, valimisest, kaalumisest, metoodikast tehnilise teostuseni, parandamiseni, täiendamiseni, viimistlemiseni ja viimistlemiseni... trükkiminegi on mitme päeva töö, sest alles siis "näed" mingeid jamasid. Parandad. Viimistled. Ajad kõik värviprinterid hulluks. Kirjutad plaate, köidad...
Ja siis on kõik valmis. Saavutatud. Kaitsmine on ausalt öeldes ju ainult vormistamise küsimus.
Saavutamise tunne on päris hea. See, et ma suudan joosta need 7 kilomeetrit, ronida mäe tippu, teha ära selle hiiglasuure kõrvitsa marineeritud versiooni, lõpetada magistritöö...
See mõnus kurnatuse ja samaaegse rahulolu tunne. Tead, et kumm on tühi ja et suur asi on tehtud ja oled endaga uskumatul kombel rahul.
Mõmm...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment