Üks inimene ütles

et ta ei tahagi ühest mõtteviisist edasi kuulata, sest see võiks teda mõjutada ja seda ta ei soovi.

Oo, kui huvitav mõte! Nii uus kontseptsioon minu jaoks. Leides midagi, mis radikaalselt erineb sellest, millisena mina tajun enese ja maailma suhet, on sellel kohe kaks mind tohutult lummavat mõju:

- esiteks on ooo-kui-põnev lummus selles, et üks täiuslik maailmasüsteem (sest seda inimesed minu  jaoks üldiselt on, kui nad on jätkusuutlikud) on teinud niivõrd erineva valiku kui mina, kuid on ikka tasakaalus. Esiteks süvendab see mu erisuste aktsepteerimist ja respekti selle vastu, kuivõrd erinevad võivad toimivad maailmasüsteemid siiski olla. Teiseks tahaksin ma tohutult teada - kuidas see käima? Kuidas see süsteem tasakaalus on? Milline on see teine tasakaal? Mu ajurakud löövad nurru ja siis sellest see tulebki, et pommitan inimest lakkamatute küsimustega.

- teiseks aitab see mul iseennast paremini näha, sest tihti selgub, et enne radikaalselt erineva võimaluse praktilist rakendust nägemata (noh, teoreetiliselt olen ma ta tõenäoliselt läbinud, kuid kõrvale tõstnud kui minu süsteemi sobimatu, seega teoreetiliselt vähemoptimaalse - aga seda ainult minu maailma eelvalikutega piiratud tingimustes) ei ole ma päriselt endale teadvustanud, mis on minu valik ja mida see tähendab. Seega - erinevused on huvitavad ja lisaks sellele mõistan ka ennast paremini, näen ennast nende taustal paremini.

Seega tegelesin kahe mõttega korraga: miksmiksmiks ta ei taha lihtsalt toorest uudishimust teada, mida teised arvavad/ mingid süsteemid stamplahendustena välja pakuvad; ja miksmiksmiks on minu jaoks nii enesestmõistetav seda teada tahta.

Võibolla on vastus selles, et mind by default ei mõjuta. Et ma näengi kõiki teisi mõttekonstruktsioone nagu hüpoteese, mida ma võin omaks võtta, kui tahan, aga kui ei taha, siis sugugi ei pea.

Võibolla ongi siis öeldud sõna jõud teiste jaoks suurem? Või on siis valmismõeldud struktuuride võlu niivõrd lummav, et tahes-tahtmata võib inimene sinna sisse libiseda? VÕI olen ma äkki nii sinisilmne, et enesele märkamata võtan omaks öeldud sõnu ja valmismõeldud mõtteid, ilma et oleksin need enese omaks teinud - ja ei saa sellest ise arugi?

Näiteks nagu mulle kohe haakus see elementidemõte? KUI läbini ma selle ikka tunnetasin ja KUI lihtsalt ma varem valmismõeldu kasutusele võtsin? Siinkohal oleks ju irooniline seda kasutada ja öelda, et oo, ma olen sõltumatu nagu tuul - kui ei meeldi, ei ole mul raskusi minema lennata; ja agressiivne nagu tuli - kui ei meeldi ja lahkuda ei saa, ei ole mul raskusi takistusi hävitada.

Naeran iseenda üle.

Ajul on mõnus.