Jagatud rõõm

Raamatud on ikkagi nii isiklik elamus, sest see raamat, mida mina lugesin, muutub mu sõbra jaoks hoopis teiseks raamatuks ja nii saame me selle üle arutades sisulisi kogemusi võrreldes eelkõige üksteist paremini tundma õppida - ja näha uusi vaatenurki. Et.. hm... ongi võimalik, et see tegelane/asjade areng võib lugejale ka mitte meeldida.. No sellised asjad on huvitavad, aga pigem ratsionaalsed, analüütilised, abstraktsed - selline mõnus ajutoit.

No aga siis on see emotsionaalne side, mis raamatuga tekib, ja seda ei ole vajagi arutada, analüüsida, tükkideks lahti monteerida, see lihtsalt on, et oooo, ***, kuidas see mulle meeldib! SEE raamat. SEE tegelane.

Mõned raamatud on lihtsalt nii märgilised.

Ja sellise reaktsiooni üle on mul sügavalt hea meel. Mäletan, kui umbes 17 aastat tagasi ostsin Malazani esimese raamatu ja olin seda lugedes täiesti serva peal. Vahepealsete aastate jooksul olen seda sarja hoolega kogunud ja laenutanud ning tulemusena on mu esimeste väljaannete köited täiega räbaldunud ning mõned raamatud ikka veel kadunud, aga tühja sellest, sest ma olen saanud neid nii paljudele inimestele laenutada ja nii paljusid ägedaid inimesi kroonilise Malazanivaimustusega nakatada. Mis on paar kadunud raamatut sellega võrreldes?

No see esimene, see kõige räbalam, on ikka alles ja armastavalt kinni kiletatud-teibitud, peab veel paar nakatamist rahuga vastu.

Ja siis Sandman... See oli 1995 aastal, kui ma need koomiksid sõna otseses mõttes higi ja haige tagumiku arvelt ostsin. Korjasin Inglismaal maasikaid ja päevatöö raha eest sain osta järgmise koomiksi - mitte vihiku, vaid korraliku, kvaliteetse köite. Ja kui ma Eestisse tagasi tulin, siis polnud mul "välismaiselt vinget teenistust" ollagi, olid ägedad reisielamused, tagumik oli veidi vintskemas vormis ja kaks suurt kotti oli paksult raamatuid täis. Gaimani Sandmanid in corpore kogu kõige väärtuslikum osa.

Siiani loen ja siiamaani sügava heameelega nakatan valitud isikuid Sandmanipisikuga, aga ettevaatlikumalt, sest nende köitega on mul veelgi isiklikum side kui pudenevateks ümmarguste servadega lehtedeks loetud "Gardens of the Moon" raamatuga. Neid ei taha küll ühtegi kaotada. Ja siis see, kui minu Sandman kellegi jaoks tema Sandmaniks muutub, kuni tätoveeringuni välja, siis see on... lahe! Mingi väärtuse paljunemise värk.