Wednesday, December 27, 2017

Mõnikord on nii selge

No tavaliselt on alati see kahtlemise koht ja Dunning-Krugeri efekti mõjust ei ole ma ka kaugeltki mitte vaba, isegi teadlikkus ei aita, aga mõnikord on nii lihtne ja selge, et nüüd sai küll valesti. Ja kui ma muidu lasen teistel võidelda ja jään ise pigem arutajate tagasihoidlikkesse ridadesse, äärmisel juhul võin oma mõtteid võitlejatele relvadeks kinkida ja tunda üllatust-rõõmu, kui neid rakendatakse ning need hästi töötavad, siis sellise selguse korral ei takista mind miski ka erialaste korüfeede seltskonnas öelda, et stop, kuulge, see oli küll nüüd päris sitasti.

See, millises vaikuses siis kuulatakse, on teatud mõttes müstiline kogemus. Võibolla selle pärast, et selgus, mille põhjalt need sõnad sünnivad, on selleks hetkeks nii suur, et iga sõna on täiuslikkuseni täpne ja sügavalt enesekindel.

Sest tegelikult ma tean. Ja oskan. Lihtsalt ma pole tavapäraselt võitleja, sest niiiiii palju erinevaid võimalusi on ja niiii palju erinevaid kohanemisviise on ja kui ma tean, kuhu ma tahan välja jõuda, siis sellest ju enamasti piisab, sest ma ei pea sinna välja jõudma ainult ühel võimalikul moel ning seda kogemust, et kui siht on teada, siis saab pidevates muutustes sinnapoole segamatult tantsida, lastes siis määramatusel määrata neid samme, sihti muutmata... jah, nii saab. Muretult, mängides, kaoses lulli lüües, uusi asju avastades, lollusi tehes, kui vaja. Ma pole mingi üle laipade mineja ja barrikaadidele tõusja, tihti on mul kohalejõudmise viisist niivõrd suva, et - võib nii, aga võib ka teisiti, lihtsam on muuta meetodit kui sellepärast võidelda. Kohale jõuab nii või teisiti.

Ja enamasti meeldib mulle niiviisi minna: teisi julgustades, veidrate seoste üle nalja visates, lolluste tegemist nautides, kellukesi helistades.

Aga siis on need teised, sügava selguse hetked, kus nii ei saa.

Või noh, nagu tuletõrjekast peldikus: "Klaas purustada ainult äärmise häda korral". Stereotüüpide lugu räägib siinkohal seda, et narr ongi üks pagana tõsine roll ja kui asjad on nii kaugel, et narr kellukesed nurka viskab ja kuningasaua kätte võtab, siis on asi naljast kaugel.

2 comments:

Fotostuudio Tallinnas said...

Vahva lugemine, edu!

K said...

Aitäh :) See on selline suhteliselt anonüümne enesepäevik, mistõttu ma ei oota kommentaare üldse, aga ootamatu - tore - üllatus, veelkord aitäh :)

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...