Monday, January 8, 2018

Enese mustrite surumine teistesse

Kurb on vaadata, kuidas inimene, ise sügavalt head soovides, surub oma mustrit vägisi teise sisse. See on nagu oma piparkoogivormiga kellegi teise küpsise "kordategemine", ainult, et kui suruda kuukujulise vormiga üle tähekujuline küpsis, siis.. no ütleme, et ilus ei jää.

Kus on see punkt, kus kindlakäeline heasüdamlikkus muutub julmuseks?

Kus on see koht, kus vanemad oma kätteõpitud ellujäämismustreid ei tohiks pimesi oma lastesse suruda, püüdes lindu kalaks või kala linnuks muuta, luues oma hästimotiveeritud heatahtlikkusega järjekordseid traumasid ja kibestunud inimesi?

Kus on see hetk, kus sõbra valikuid tuleks pimesi usaldada, teades, et ta ju ise tunneb ennast paremini ja teab, mis talle hea on? Näiteks - mul on üks tuttav veteran, kes jõi ennast surnuks hoolimata heatahtlike lähedaste pingutustest teda pinnale tuua. Kas perel-sõpradel oli õigust püüda teda peatada?

Siis - kas on õigust üldse püüda kellelegi head teha? Sõprade kriteeriumi järgi talle head-tegemine oli püüda teda AA-sse viia ja veenda joomist  maha jätma. Kui aga pimesi usaldada, et ta ise teab, mis talle parim on, siis oleks see parim olnud järjekordne viinapudel ja hea saunaseltskond kuni järgmise agoonilise hommikuni. Kah pole nagu see...

Rääkimata taltsutatud rebastest, mis on nii klišee, et ma isegi ei viitsi mõelda.

Hoolimine nii, et selle käigus liiga ei tee ja samas, et õigel hetkel õiget asja tegemata ei jäta, on väga keeruline. Veider vaadata, kuidas vanemad/sõbrad õpivad seda elu lõpuni.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...