Wednesday, January 10, 2018

Ma tean, et sa loed

Ma ei ole seda blogi kusagil kuidagiviisi kajastanud, ainult mõnele inimesele, kellega mõtete jagamise üle rõõmustan, olen viidanud, et näe, siin on.

Kirjutan täiesti iseendale. Selleks, et mõnd mõtet või kogemust või äratundmist salvestada: see oli tähtis mõte/kogemus/äratundmine ja see käis nii. Anonüümsusetaotluse tõttu on siin kõik teised-kolmandad ka väga uduselt markeeritud ja enamasti pole ühe udukogu taga isegi mitte üks ja sama isik. Sulatan mitu inimest, kes sarnasel hetkel sarnaselt käitusid, kokku ja siis ongi nii, nagu raamatutes tihti esimestel lehekülgedel väidetakse, et  "sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik või vähemalt ei suuda te vastupidist tõestada."

Ma ei ava oma eraelulisi fakte, kõik selle kohta käiv on samuti hägune. Ma ei avalda ka teiste eraelulisi fakte, ei lähe äratuntavalt isiklikuks. Skandaale ei ole.

Seda arvestades on lugejate arv täiesti üllatav. Oi.

Mind siiralt üllatab, et Sa loed. Regulaarselt.

Järelikult Sa saad sellest midagi.

Mul on hea meel.

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...