Ma ei ole seda blogi kusagil kuidagiviisi kajastanud, ainult mõnele inimesele, kellega mõtete jagamise üle rõõmustan, olen viidanud, et näe, siin on.
Kirjutan täiesti iseendale. Selleks, et mõnd mõtet või kogemust või äratundmist salvestada: see oli tähtis mõte/kogemus/äratundmine ja see käis nii. Anonüümsusetaotluse tõttu on siin kõik teised-kolmandad ka väga uduselt markeeritud ja enamasti pole ühe udukogu taga isegi mitte üks ja sama isik. Sulatan mitu inimest, kes sarnasel hetkel sarnaselt käitusid, kokku ja siis ongi nii, nagu raamatutes tihti esimestel lehekülgedel väidetakse, et "sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik või vähemalt ei suuda te vastupidist tõestada."
Ma ei ava oma eraelulisi fakte, kõik selle kohta käiv on samuti hägune. Ma ei avalda ka teiste eraelulisi fakte, ei lähe äratuntavalt isiklikuks. Skandaale ei ole.
Seda arvestades on lugejate arv täiesti üllatav. Oi.
Mind siiralt üllatab, et Sa loed. Regulaarselt.
Järelikult Sa saad sellest midagi.
Mul on hea meel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment