Erilised kogemused on vaimne vahukooretort

Vilistlaspäev oli vaieldamatult üks neist vahukooretortidest - koju tulles oli tunne, et sain kaasa terve torditäie tundeid maasikatega, aga see on selline õhuline-kerge vahukoorene tort, millest on äärmiselt raske isu üle süüa. Mida saab päevi järjest tüki või paari kaupa tarbida ja ikka on hea, rikkalikult koorene ja, nagu öeldud, maasikad...

Erilised inimesed erilisest elust.

Head lood on need, mis puudutavad hinge, panevad südamest naerma ning värisevate käte ja häälega seletama, et eieieiei, see on tegelikult hoopis nii - kuigi kumbki tõde pole puhas tõde, ega saagi olla meie subjektiivsetes maailmates. Lood, mis on segased, müstilised, rasked seletada, ometi nii olulised ja määravad. Põimunud tajud, mälestused, puudutused, põimunud imestav ühine kogemus: oo, selline ongi elu!

Miski metslane tantsib puhtast rõõmust mu sees, et saan elada sellises loos. Sellistes lugudes. Mis siis, et kõik see, mis sügavuti hinge puudutas, jäi selgesti defineerimata ja defineerimisevajadus tundub aegajalt olevat tähtis.

Eriti, kui pooled luiged on valged ja pooled hallid ning üldse mitte mustad. Kevadeti ongi. Noored luiged hallid. Lausa naljakas, kuidas ma selle ära unustanud olin. Ja siis seal nad ujusidki, nii hirmutavalt suured ja erilised oma absurdses nooruses nende vanade ja ilusate valgete hulgas, nagu viis Loch Nessi, nagu noored kohmakad rebelid, nagu puberteetluiged.

Vilistlaspäev oli üks neid hetki, kui võisin olla hall ja valge luik korraga. Kui. Põnev.

Või see hetk, kui ma kadunud vaikuse metsast üles leidsin. Minu hetk üleni.

Valge küünal kõrges hõbedases jalas valge linaga laual, valgete kinnastega kelner kallamas karget värsket valget veini, mida peakokk soovitas lepasuitsujuustukastmes serveeritud valge kala kõrvale ja mina tähistamas erilist hetke, minu enese suurepärast seltskonda läbi selle ülesleitud lumevalge ja puhta vaikuse, mille servades ujusid hääletult viis imeliselt suurt ja halli Loch Nessi, nagu varjud kõigi nende valgete valgete ja pimeda talveöö vahel.

Kas metslane võiks vaikuse taustal tantsida? Minu enese sisemises ballisaalis, pompöösselt paljajalgne, aplombiga salkus, s'il vous plait, pardonks, madam - nii täpselt rütmist välja, et see saab olla vaid teadlik, tunnetusliku ebakõla viimine selle tasemeni, kus ebakõla kaob. Jah, kui minu metslane tantsib, siis sünnib see ballisaalis, paljajalgselt ja vaikuse taustal, lihtsalt sellepärast, et mina tahan nii ja eba ei kõla enam midagi.

Jah, alustada vahukooretordist maasikatega, et magustoiduks välja jõuda valge kalani juustukastmes - ideaalne!

Millise menüüga võrgutada veevalajat...