Ei ole kunagi päris suur

Ma mäletan nii hästi, mis tunne oli keldrisse peitu pugeda ja seal "Suure karu poegasid" lugeda, kuni koolipäev läbi saab. Veidike hirmul, sest alati võis see räige popitegemine välja tulla, aga samal ajal oli see veidralt lõhnav betoonist koobastik üleni tuttav, turvaline ja oma, ma võisin esimese võtmekeeramise heli peale kaduda kiirelt ja osavalt nagu sisalik kivi alla, teades, et mind ei leita.

Oh, ma olin nii tulinoor, nii osav, nii kaval, nii uskumatult üksildane.

Praegu on mul vähemalt oma kari ja usk sellesse, et ma võin olla ka mitteüksildane, kui ma tahan - ja tihti ma tahan.

Praegu on üksildus täiesti vabatahtlik ja alati, kui on, on see mu enese valik. Mõnikord ebateadlik, aga, nagu öeldud, mõistus aitab tunda, seega jõuan tihtipeale iseenesele üsna kiirelt jälile, kui üritan end ära petta. Tõsi ta on, üksildus on mu jaoks harjumuspärane pelgupaik, nagu sisalik kivi alla, aga õnneks märkan end sel hetkel ja jõuan hõigata, et ou, tegelt, sa ei pea, sa... sa tahad! Ise.

Ja peale sellist tagantjärgihõiget on kogu traagika naeruväärne.

Veider aga jah, mõnikord ma olen (harjunud olema/ tahan olla) üksildane.

Aitäh, sa olid uskumatult kena mu vastu. Ma ei oodanud seda, sest - hunt/isetugev/üksildane/pealiskaudne.

Aga see oli nii tore. Ma olen hämmastunud.