Mõistus aitab tunda

See, et kehv enesetunne mõtlemisele mõjub, on vana tõde, aga parajasti mõjutatud mõtlemine on omadega natuke liiga lömmis, et ennast iga tobeduse pealt kõrvalt vaadata ja leida, et ootoot, tegelikult ei ole ma praegu vist kõige adekvaatsem. Ja kuna ma olen nagunii tavapärasest kiiremini taastuv, ja elu suhtes sügavalt optimistlikult oportunistlik, siis seda vähem kipun ma ennast nõrkolemises kahtlustama.

Aga kui tobedused tihenevad, siis õnneks on nii palju mõistust, et ühel hetkel endale õige diagnoos panna ja võtta sisse see parim ravum: elunautiv aeg iseendale, kõik need asjad, mis hinge toidavad, aga milleks ei ole tihti... aega. Aeg maha. Aeglaselt.

Aeg.

Aeg märgata, kui jaburalt õnnelik ma olen elusolemise ja valdava enamuse suur- ja pisiasjade üle, millest see koosneb. Päikesepaiste üle. Kevade, värske õhu, vaikselt ärkava metsa üle.

Oma uue vibu üle näiteks. Rõõmsate silmade pilgu ja muretu naeru üle. Haldjaplahvatuse üle, muude argisemate asjade vahelduseks.

Selle üle, et mul on nii palju tähtsaid ja lähedasi inimesi, ning et lisaks neile on maailmas veel nii pagana palju põnevaid ja huvitavaid inimesi, et see virn (heh) ei saa iialgi otsa. Võingi vabalt olla uudishimutraktor ja vikerkaarevärviline vahukoor, milles sellega ringi rallida, ei saa mitte. kunagi. otsa.

Selleks, et oma imelise elu üle sõgedalt rõõmustada, on vaja vahetevahel natuke aega võtta.

Naljakas, et tegelikult ma ju naudin neid kõiki asju ka, mis selle aja muidu ära võtavad, muidu ma neid ju ei teeks. Sest, nagu öeldud, imeline elu, mille üle sõgedalt rõõmustada. Mul on uskumatult äge töö, KÕIK inimesed, kellega koos töötan, on eranditult ägedad, ma aegajalt ise ka ei usu, kui käest asjad vahepeal lähevad. Iga päev on puhas lust tööle minna. Koju tulles tabab mind iga kord sügav hämmastus selle üle, kui eriliselt toredad mu lapsed on.

Ja lisaks olen ma hoitud. Väga hoitud.

See, et ma aegajalt väsin ja nõrken sellest hoolimata, näitab lihtsalt seda, et... vajan aega.

Õnneks on lisaks kõigele sellele vahukoorele ka piisavalt mõistust, et see aitaks ennast paremini tunda. Ja tihti on nii, et ma olen sõgedalt õnnelik ka siis, kui ma olen väsinud, lihtsalt lähen kiiremini lössi. Või, nagu üks lahedalt säravate silmadega inimene paraku väga tabavalt ütles - olen nagu märg kass.

Kassid õnneks on vedrudest ja õnnelikust jultumusest tehtud, ka siis kui nad aegajalt natuke rääbised on. Mäu!