Mõnikord on vaimne väsimus nii suur, et sõnad ei anna kätte. Eile õhtul oli naljakas kogemus, kus isegi enamvähem korralikult vormistatud lausete asemel suutsin endast välja pressida lihtsalt mingi napilt seostuvate sõnade pilve. Kõigil oli naljakas, mul endal nats ka. (Näib, et enese üle naermise võime jääb alles ka siis, kui enam eriti täpselt ei artikuleeri.)
Ja siis sellise poolprofesionaalse enesepsühhoanalüütikuna tuvastan kergesti ära, et viimasel ajal käib kass peal nii tihedasti, et tegu võiks olla süveneva kevadväsimusega.
"Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi." Rida, mis mulle "Tõrksa taltsutamisest" mingil põhjusel pikaks ajaks ennast mällu keevitas.
See, kui valdavalt kõik ümbritsev tundub nõme, on väga selge indikatsioon, et minu enesega on midagi lahti.
Õnneks on sõbrad, ja õnneks... õnneks on maailm veidralt ilus paik, mistõttu peab lihtsalt seda hädiseksmuutunud iseennast otsustavalt turgutama. Nii toredate inimeste kui ilusate hetkedega. Ma isegi ei välista vitamiine ja ohjeldamatut loodusesviibimist.
Ja õnneks-õnneks toideti mu hinge mitme vahukooretordiga, minust oleks lihtsalt tobe-jonnakas oma "õõõh, ma olen nii hädine ja väsinud ja üüüksik..." joru jätkata, kui selgesti see pole tõsi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment