Naeruväärselt luksuslik

Mu elu on kohati nii naljakalt hea, et ei usukski.

See, et suvekodus saab teha absoluutselt tõhusa tööpäeva, on tegelikult privileeg, mis on paljude jaoks kättesaamatu. Ja siis see, et ilm on ideaalne, täpselt paras. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Isegi tuult ei ole üldse, kuigi meri on otse männilatvade taga, ning tavapäraselt kuulub tuul sealkandis "komplekti". Veel uskumatum, sääski ka ei ole.

Lihtsalt. Ongi. Täiuslik.

Külapoest jaburalt odava hinnaga saadud mõnusalt maitsev kalapihviga burger liivarannas, kohaliku õllepruuli kärtsakas punane taustaks.

Ja siis see rõõmus üllatus, et vesi oli üllatavalt soe - muuseas, just sellel hetkel, sest õhtupoole keeras tuul ära, nii et isegi meri hellitas mind ülemõistuse ja ülearu, tõi sooja vee õigeks ajaks õigesse kohta. Pehmelt kargesoojas merevees libisedes ja nina päikeses hoides naersin lihtsalt sellepärast, et - jaburalt õnnelik. Nii hea oli olla, et naerma ajas. See on nii minu koht, üdini oma. Ma saan sealt igast vaatest ja hingetõmbest nii palju väge ja sisemist rahu ja rõõmu juurde, et jätkub kauaks.

Ja see, et töölõuna ajal saab mõlemad lapsepõlvest armsad peakahüppamisekivid üle külastada, on jabur luksus.

See vaade õhtuselt rannalt oli luksus. Õhtu leebe soojus ja rahu

Pahur siil, kes meid pärast uudistama tuli, ning rannas nähtud nastik samuti. Ja siis see vaikuse ja siiraste sõnade vaba vaheldumine, suhtlemise üllatav lihtsus. Ahah, ma tean, sa tead ka. Sa tead ehk, et ma tean, ja ma tean, et sa tead. Lihtne sõbralik kulgemine. Elu on nii hästi.

Vahuvein maasikatega.