20 aastat hiljem on nii palju parem

Sattusin sõprade ja perega koos külastama kohta, kus käisin viimati 22 aastat tagasi. Lausa veider, kui vähe seal muutunud oli - mingid väikesed detailid, mida ma muidugi ammugi reaalselt meeles ei pidanud, tulid korraga nii tuttavad ette. Jah, jep, nad olid täpselt samasugused 22 aastat tagasi. Aga mina ise... sellevõrra selgemini sain aru, kui palju ma ise olen muutunud. Samahästi võinuks see 20ne aasta tagune mina olla mingi poolvõõras inimene, no nägu olen näinud, mõned sõnad juttu ka rääkinud, aga ega tegelikult ei tunne.

Ja samas ikkagi, muidugi, see olin mina, muidugi ma mäletan häirivalt palju. Midagi on kindlasti sama, aga ma olen hoopis teine mina praegu.

Ja inimesed, kes mind ümbritsevad, on toonasega võrreldes hoopis teistsugused: sügavalt kallid, lähedased, ägedad ja turvalised. Sellised, kelle seltskonnas võin vabalt lollusi teha, sellest ei juhtu hullu midagi. Isegi tropp võib olla ilma sidet katkestamata.

See mina, kelle varjuga ma täna kohtusin, oli terav, rabe, ebamäärane ja kohutavalt ebakindel. Metslane, jah. See tüüp, kes mind tol õhtul katki teha püüdis, ja kes tõesti-tõesti suutiski mu armumisest haavatavaksmuutunud (ojee, niigi meeletult haavatavat) hinge piinata mind teadlikult ignoreerides ja seda kaunist siresäärset piigat piirates, ei hoolinud minust ju päriselt õigesti üldse. Kuidas saab päriselt hoolida, kui selleks, et kedagi "pehmeks teha", talle kõigepealt haiget tehakse? Aga mingite ebakindlate alaealiste maailmas see vist kuidagi käiski nii.

Mul on vähemalt hea meel, et kuigi ma sain kogu selle vastiku murdmistaktikaga kuninglikult pihta, saatasin ta ma lõpuks, kui ma oleksin pidanud olema pehme nagu kelgunöör, sama kuninglikult kuradile, jõin ära viis energiajooki ja tantsisin hommikuni. "Tantsi ära oma valu". Mitte, et see õnnestus, sest valus oli ikka, aga ma ei läinud vähemalt ametlikult katki, haa. Jah, mhmh, selles ylbes metslases olin ma juba siis enamvähem mina, vähemalt niigi palju head.

Ja siis see teadmine, et need, kes tollal mu ümber olid, ei olnud niivõrd sõbrad, kui nad kõik tahtsid minult midagi saada. Kes tahtis lihtsalt, et oleks üheks õhtuks tore, kes arvas, et ta võiks mu endale saada, või et ma vähemalt ei tohiks suhelda kellegi teisega, kes tahtis, et ma pööraks talle tähelepanu, et kedagi kolmandat ärritada... Mingid ulmeliselt haiged pseudosuhtlused, milles ma otsisin midagi... iseennast? Päris asju? Päris sidemeid? Päris inimesi?

Kui võrrelda tolleaegset kurba ja üksildast segadust sellega, kui hea, lõbus, sõbralik ja hingetoitev praegu on, siis mul on enda ja maailma üle lihtsalt hea meel. Ma olen ka praegu natuke ebakindel ja natuke sõgedalt armunud, aga see tasakaalutus on äärmiselt teadlik ja nauditav, lihtsalt ärevus hinges, igavene avastamisrõõm, tegelikult on kõik nii hästi. Ja, mis vast kõige suurem muutus, ma absoluutselt usun endasse.

Iseenese varju oli väga huvitav kohata.